Ta on astunud välja ja tunneb, kuidas maailm karjub pea kohal. Meeltes taob: “Kes olen?” Müsteerium!? Olla see, keda näha soovitakse. Seljatada ühenduvus sünnipärase kehaga? Ta kummardub ja haarab ette laskunud juuksed, tõmbab, tirib ja kisub.

Ta viskab rüü – on aeg mängelda voolavuses. 

(Androgüünid esitlevad end meheliku ja naiseliku vahealadel, omades nii naiselikke kui ka mehelikke jooni.)

Kas Looja tahab määratlust? Jalad harkis, pepuni ulatuvad juuksed katmas pluusi alt esilepürgivaid nibusid. Ta surub viimaks jalad kokku, tekib ebamugavus. Tajub, kuidas vagiina on surve all. Tal on kõrini stampsusest heietajatest. Ta nihutab jälle jalad laiali. 

Ta tahab olla ehe, olla väljaspool sugu. Inimesi vaadelda on ehmatav: märkad tegelikkust. 

Tõega kauplemine. Kas eilne oli ime, homne on vale, aga tänane on hullus? Maailma hing on haige. Voolav sugu!? 

Aimamatu demiurg. Kellel on õigus öelda, kuidas Looja peab looma. 

Temas on nähtamatu paisuv olemisjanu. Aeg aina nihutab kella, aeg aina nihutab mõttevälja.

Kas elada hingelt surnuna ja alistada oma tunded?  Viskuda endast, siis tõmbuda kookonisse, sündida uuesti ja tõmbuda taas.

Väiksena polnud tal Barbi nukku, ega ei omanud mänguautot. Uskumatu, kui piinav on üksindus, olles kaugel kõigest, mis paelub. Huuled elumahlatud. Hingesopis otsib ta südameüürniku. Kedagi, kelle bioloogiline sugu kaldub.

Sulanduda soo määratlusse - muutuda teiste silmis tühiseks?  Noor ja ilus - tühi kui kännuämbliku viirastus. Hing ja kest? 

Iga valik on otsus - otsus tulla või minna, otsus mõelda või ka öelda. Arrogants tungleb ta positsioonis.

Väikesed hambad ahistamas alahuult. Ärgem kraaksugem reeglitest, need tõrvatakse halastamatult. Paljasta jokkerlikult maskeerunud manifest. 

Piiride hägusus. Hinges on pattu, mis süütutest silmadest ei peegeldu. Ilu kahvatab närususe. Olla märter, kes on oma mõtete küüsis kannataja. Ta vajab eksisteerimiseks tuge, lootust, et elada ning jõudu, et luua. Kas riietus määrab soo ja hingelise seisundi?

Loomingus avaldub looja vallakistud hing. Ta eksis. Ta armastas. Tundis end tühisena, siis tõus fööniksina, tunnetes kirg.

Kas hulluv huligaan, kes vajab väljapääsu? Piirimail pole pidureid, et ohust pääseda. Ta on Looja loodud ja ka iseenda välja mõeldud. 

Maailm vajab sümbolnukke.  Luua või hävitada? Tung tahta mõlemat korraga. 

Ajab oksele, jälestusväärne kooris mõtlev inimmass, olles värdjalikud ja armutud. Tal on soov vabaneda taakadest, mis põlvest põlve on kantud.

Ta on jälginud pargipingil vaevlevat inimhinge, armetut hüüdjat, kes ei suuda eneses peatuda ega end kontrollida. Kas temaga juhtub sama, kui komistab kammitsatesse? 

Hoia end kui emaüsas ja palveta, et mitte kangestuda endasse ning jahmunult kaeda, kuhu maailm suundub. 

Hing kriibib. Kurgus on mõrkjas maitse, silmis nukrus, milles kumamas ahistavad eksistentsiaalsed küsimused.

Ta kasvas usus, et temast sirgub Inimene kui Looja, häbenemata nõrkusi, ihalemata kiitusi. Talle on talumatu, kui inimesed kriiskavad tühistest väärtustest. 

Kui palju on pimedust ekslikus tajus! Milleks see kõik? 

Viskleb janunenult kire ja ultimaatumite vahel, luues endale kuvandeid. Ei mõista hukka südant. Silmad mõõdavad, kuid ei suuda süübida.

Millised on maailma väärtused? “Mis on see inimese osa siin laias ilmas? End mitte maha magada, pea seda silma.” (J. Viiding) 

Mind ei huvita, mis sind huvitab, sest sa pole mina. Kuidas Sina koged end ? 

Võimsuse karjed. Tulla ja olla- tajuda oma võimaluste maad. Olla isekas armastuses. Tung luua end oivaliseks olendiks. Galantne!

Saatan, tea, ma pole sinuga, vaid eemal. Sa ei oma mind ega mina sind! Kas inimene saab tungi vastu? Kas suudab inime end lahti kiskuda tõrgetest? Hoia oma ohjasid, karismaatik!

Veenuslik keha, väike rind ja kumer puus, sipelgapiht ning tundehell silmapaar. Salasopis uluvad kui metsloomad, iga häälekarje näib hukatuslik.

Kuhu ta  triivib? 

Ta sisemus mäsleb, tunnetes on purskumas hingelised toksiinid. Tunnete saatanlik ratsutamine, kabjakandja melanhoolne kutsung. 

Hägune irve, virelev kuma on meeltes. Kas kõik, mis teed, on maruline?

Moondumus. Nägu või asi!? Apaatsus – oh, ei! Kerkib kulm, aga tumsus näole jääb. Inimolemus nõdrameelne või paindumatu?  

Polaarne eksistents. Aga vahel elu pöörab teise poole. M-rong: tsuh-tsuh-tsuh!  

Kogu õrnuse taga peitub lämmatavat mõttelaadi, hinge tagakambrites on sapisus. Iga väiksemgi ebakõla kutsub kohale häirituse - hinnangud ja sildistatus. Sigitis, on purunenud tema hingeaknad.

Kui looja jätab end loodust kõrvale. Looja ei määratle, vaid loob. Käriseb õmblustest mineviku kuub. Ta on kui surm pulmapeo käras.      

Ta on kui androgüün elukarnevalis.