Tiina
Fotograaf Rene Türk
Kuna mul on nii vedanud, et Rene on minu sõber, siis pildistas ta mind ka esimest last kandes. Toona oligi see vist rohkem Rene initsiatiiv, sest mina ei teadnud midagi emadusest ega selle jäädvustuse olulisusest. Ma elasin kui hobuse unenäos, et kohe-kohe on midagi suurt ja elumuutvat juhtumas, aga mis see täpselt on, ei oska ette ka kujutada. Nagu reis Kuule!
Nüüd tegin pildistamisettepaneku ise.
Kui igapäevaselt kõike jäädvustada, siis on see paratamatult devalveerinud ka fotode väärtust. Foto mistahes sündmusest ei ole enam nii märkimisväärne ja ilmtingimata liigutav. Fotosid on nii palju, et vahel ununeb isegi, miks ja kellele ma neid teen. Kõige vaatamiseni nagunii ei jõua... Ometi näeme paljusid suursündmusi oma elus läbi kaamerasilma, justkui oleks hetke jäädvustamine olulisem sündmusest endast.
Kogemus Renega on teistsugune, seekord minu jaoks eriti. Läksin tema juurde stuudiosse ühel argisel õhtupoolikul, õues oli juba hämar. Renele meeldib valgusega katsetada, ta palus, et tuleksin hämaras. Algul oli kaamera ees ebamugav, nagu ikka. Kentsakas tunne. Kuidas olla? On see loomulik? Milleks üldse end nõnda näidata? Liigne edevus, mida ise vahel teistele ette heidan? Tagasihoidlikkus on ju voorus?
Siis hakkas juhtuma...
Mida rohkem end pildistada lasin, seda vabamalt tundsin. Ununes stuudio, vahel ununes isegi Rene. Hakkasin mõtlema sellele, et kaks aastat tagasi oli siin hoopis teisiti. Mul oli peal tugev meigikiht, ma sain kaamera ees veel vähem aru, mida ma teen. Just täpselt nagu esimest last oodates. Nüüd olin kodus kiiresti pesus käinud ja ripsmed ära värvinud. Juuksurisse polnud ega pole siiani ka ammu jõudnud. Ometi tundsin end enesekindlamalt! Vabamalt! Tundsin end rohkem endana. Rõõmustasin, et nii tundmiseks polnud mul butafooriat vaja. Midagi oli minus muutunud nende kahe aastaga.
Et pildistamine on aega ja pühendumist nõudev, lubas see veelgi kaevuda hetke sisse. Mõtlesin, mis on kahe aastaga ka Rene elus muutunud. Ja mõtlesin palju sellele rasedusele: ma olen nüüd lõpuks ikkagi siin stuudios, kõige kiuste! Huvitav, mis kõik võiks veel kahe aasta pärast olla, kui praegu on nii teine tunne samas stuudios, samal sessioonil, sama inimesega.
Iseenda tegevuse mõtestamine on kohutavalt keeruliseks muutunud. Näen sellega ise igapäevaselt kurja vaeva. Aga kui millelegi jäägitult pühenduda, siis viib see kohtadesse ja kogemusteni, mis annavad elule väärtuse. See võtab elu autopiloodilt ja annab Sinu kätesse tagasi.
Soovin kõigile mõtestatud kogemusi.
Kindlasti soovitan lugeda Tiina armast kirja pojale: "Nüüd, kus Sinu seiklus minuga on algamas, kirjutan siia oma südame kergendamiseks mõned read... "
